Igavene poisike. Kord tulid isa…

Kord tulid isa Lembit ja Einari Koppel meie poole uksest sisse kell kolm öösel, mõlemad parasjagu kõbusas meeleolus. Herta tuli üles, pani kohvi hakkama, veinipudel võeti lahti. Siis äkki, vast poole tunni pärast, kell pool neli öösel, istus Koppel klaveri taha ja hakkas forte fortissimos mängima Tšaikovski Esimest klaverikontserti, nii et terve hruštšovka-maja värises. Einari oli väga hea klaverimängija, oli enne teatriinstituuti mitu aastat konservatooriumis klaverit õppinud. Natukese aja pärast, kui taas lauas istuti, kostus uksele koputus. Herta avas vargsi ukse: mis nüüd? Ukse taga seisis Stepan ülakorruselt, käes pudel viina.

„Ma kuulsin, teie juures ime juhtub, mida ainult raadiost kuuleb. Kas tohib tulla?

„Astu sisse, Stjopa!“ hõikas Lembit.

Koppel istus taas klaveri taha ja alustas Tšaikovskiga, nii et öine Tartu kajas. Pidu jätkus täie hooga.

Teosest