Mingil järjekordsel jalgrattavõistlusel Tartus ketras mul terve sõidu aja peas fraas „Kauneim linn on Eestis Tartu“. See on esimene rida ühest Raimond Valgre sõja ajal kirjutatud patriootlikust laulust, mida lasti omal ajal raadiost söögi alla ja söögi peale.
Olin suurest grupist pikalt maha jäänud, mingit vunki polnud ja ainus mõte oli kuidagimoodi lõpuni sõita. Nii ma siis loksusin seal Emajõe luhtade vahel, ilm hall ja kahel pool teed troostitu varakevadine raagus võsa. Peas aga muudkui vurras „Kauneim linn on Eestis Tartu“ – justnagu mingi mantra.
Kui ma ükskord finišisse jõudsin, oli enamik inimesi juba koju läinud.
Asukoht teoses
lk 29
