Kaugel tuikab tähesilm. Nüüd kuluks veel…

„/---/ Nüüd kuluks veel sutsuke loomingusädet ka hädasti ära… Ei tea, kas seda ei müüda kuskil?“ lõõpis Saale.

„Misasja, ei müüda… Seda saab isegi ilma rahata! Ega siis kirjanikud ja vaimuinimesed ilmaasjata istu Werneri kohvikus – küllap sealt nad loomingulist indu ammutavadki. Või kes meil keelaks sinna minna!“ tuli Irma lagedale hea plaaniga.

Kahtlemata veelgi rohkem oleksid tüdrukud saanud Ko-Ko-Ko-st, Kolme Koopa Kohvikust Küütri tänavas. Kuulu järgi valitses seal mõnus õhustik. Sinna, keldrikorruse võlvide alla kogunesid boheemlased. Räägiti, et kunstnikud istuvad mõnes varjatumas nurgas ja visandavad kuulsustest šarže, kirjanikud hauvad seal kohvi rüübates uue teose kondikava… Aga nii algajate kirjaneitsite jaoks, nagu olid Saale ja Irma, pidi pääs sinna jääma tulevikumuusikaks. Ja ega siis noored tüdrukud oleks söandanudki seda üritada. Pealegi kui Lille kohvik oma imemaitsvate meekookidega oli neil koolimajast kiviviske kaugusel ning neid alati kahel käel vastu võtnud. Nii et mis neil sellest kuulsate tegelinskite koopast.