Kuuskümmend aastat hiljem. II. Tartu on aga…

Tartu on aga kord juba selline linn, et kellelgi seal kunagi raha naljalt üle ei ole, ja kui ongi, ega siis  need rauad lihtsalt avane. Läbi käinud kolm-neli oma tuttavat, kui Ojamaa ja Mõtus diskreetselt välisuksest eemale hoidsid, sai  Värvson lõpuks Lubja tänaval ühe kunagise kursaõe käest esmaspäeva õhtuni ausõna peale kolm rubla kätte. Nad laskusid künkast alla, põikasid läbi Leninakani poest, marssisid üle pontoonsilla ja suubusid Supilinna jõudes ühte mitmekorruselisse puumajja, mida nimetati millegipärast Mülleriks. Värvson oli seal juba mitu aastat üüriline läbikäidavas toas koos naise ja kolmeaastase pojaga, aga õnneks olid need vist suveks ära Pärnusse sõitnud. Ainult pereisa Värvson pidi mingis muuseumis palga nimel palavas Tartus enne korralist puhkust veel veidi tööd teesklema.

Suur, kange ja hea vein joodi poole tunniga kiiresti jututeemasid vahetades, eelkõige Värvsoni juhtimisel lõpuni ja selle käigus nägi Jaan ära ka selle õige Mülleri, kes pistis oma ümmarguste prilliklaasidega kaetud palge Värvsoni üüratuma raamtaturiiuli tagant toatsooni ja viskas veidi iniseva häälega õhku vaimukuse.

„Mind vist oodatakse neljandaks käeks bridžilauda?“

„Ei, Sass, näed isegi, et meil on omalgi kohe otsas ja rahast oleme ka kõik lagedad,“ vastas Värvson, millega oli selgelt mõista antud, et Sassil pole seal neljandana teha enam midagi. Mõne minuti pärast /---/ sai Jaan teada, et see Sass ongi tegelikult korteriomanik, kelle käest Värvson tuba üürib, ja et nendevahelised suhted pole kõige roosilisemad.