K. E. Baeri ausamba juures. Katkend luuletusest

Aastatest aastaisse päevad on tõttel,
 kõigeks neist vajaka jääb...
  Sellest, mis elus jäi mõistmatuks, mõtleb
   pronkstoolil pronksist Baer.

Sügisel, külatee pori veel saapail,
 tudeng noor seisma siin jääb.
  Baeri ta sellise pilguga vaatab, et
   saaks, annaks Baer talle käe.

Ütleks: „Sa õpi ja tuubi ja armu!
Kahtle ja eksi ja loo!
Elus on karmust ja elus on tarmu,
sark on ja... pronksist tool.”

   ...Viimasel kevadel Baeri juurde
  tudengi võidurõõm toob.
 Baerile ütleks: „Mis tühja sa juurdled, –
arstiga kokku joo!”

   Mõistetud tarkuse – eilse ja homse –,
  kõige eest, mida ta teab,
 peseb ta, nagu on meedikuil kombeks,
Baeril šampanjaga pead.

 

Asukoht teoses