TRÜ ukse
avas nooruk,
nagu avatakse leksikon,
et saada täpselt teada see,
mis teada umbes.
Seal keset raamatuid
ta märkas äkki: eksind on
neis nagu metsas talvel,
kus kõik teed on umbes.
Siis tulid Sina, iidne nagu Attila
ja tark ja muhe nagu kunstisaalis giid.
Sa
läbi juhtisid mu
lumisest grammatikast
kui sür-
ja neorealismi
kunstigaleriist.
Sealt värve,
helisid
ja mõtteid välja koorus.
Seal sulas mõistmatus,
nii nagu sulab lumi.
Kriit tahvlil kõneles.
Sind kuulas auditoorium,
nii nagu maikuud kuulab
hilistalve kumin.
Me äkki mõistsime: talent veel pole tarkus.
Maailmas
õpivad
kõik: põõsad, rohukikid...
Vist neilgi eksamid ja eksamitekartus.
On neilgi spikrid
ja on neil matriklid!
See oli tõesti kevad.
Lendles õiteudemeid
ning katet tänavatel puuris taas kompressor.
Puud seisid Toomemäel kui
rohelised tudengid
ja pidas loengut
päike – muhelev professor...
