Oleme nüüd välja jõudnud selleni, kuhu ma olen tahtnud – Enn Tegova iseloomustamiseks, olgu tal sünnipäev või mitte, sobib kõige paremini perekond nimega Tartu lastekunstikool, mis elab omanikuga majas, kuid maksab õnneks õige mõistlikku renti. /---/
Mida ta eesti kunstile head on teinud, võin ma näidata küll. Ma räägin Tartu ja ma arvan ka meie riigi suurimast „objektist“ – Tartu lastekunstikooli majast – mis on Ennu kujutlusest kasvanud käegakatsutavaks installatsiooniks, kõrgub Tähtvere alguses ja näeb nii tore välja, et Nüganen selle poolenisti maha lammutas, et „Pianoolat“ teha. Enn on seda tuhat aastat ehitanud, kõikvõimalike nippidega, oma, riigi ja võõra raha eest, peaasi, et saaks naised ja Pauli ja kunstilapsed mingigi katuse alla.
Iga mees üritab võtta seisusekohase naise. Väetimad mehed otsivad inetuid ja mingis paremas mõttes mehed kahmavad ka kenamaid naisi, kas või ajutiselt, kui neil eriti raha ei ole. Kui mõni kunstnik on inetu naise krahmanud, siis võib terve mõistusega inimene küll kõhklema hakata, ons ta üldse kunstnik, kui ta ise ilust aru ei saa. Ses mõttes pole Ennus kahtlust – alati, kui ma olen öelnud, et näe, pole vigagi, ainult jalg pisut kõver, näeb Tegova veel rohkemgi asju, mida mina tähele pole pannud. Või kui ta ütleb, et näed, nii koledat pole ma Tartus enne kohanudki, on kõik parema ilumeelega mehed kohe nõus. Ses suhtes pole Ennus kahtlust, maaligu ja installeerigu edasi.
Asukoht teoses
lk 155–156
