Amarcord. Ja siis ühel…

Ja siis ühel päeval läksin ma piimabaari sööma, sest ujumisest anti meile talongid. Olin oma saiadega siis püstijalalaua taga, kui midagi tilkus ülevalt alla mulle pähe. See midagi oli kohupiim kisselliga, mis nirises ühe vanema mehe suunurgast igakord, kui ta seda suhu pistis. Nii käiski, pool suhu ja pool tilkus alla. Ja siis mees matsutas, suure suuga, lats, lats, lats. Kellel ei juhtu, ütlete teie! Õige ka, kui see poleks olnud Panso! Lööge mind risti, praegu ma ei valeta. Panso tundsin ma une pealt ära, sest mu ema vaatas kõiki teatrisaateid ja mina ka, sest lugeda ma ju ei osanud. Ma ei uskunud oma kõrvu. See oli jube. Kui ma emale sellest rääkisin, ütles ta mulle nii: „See ei tähenda, et sina matsutada võiksid, las Panso matsutab, tema on juba suur mees, teda enam ümber ei muuda.“ Las ta siis matsutab, mõtlesin mina, aga olin ikkagi pisut pettunud. Ma olin kindel, et Einari Koppel ei oleks seda iialgi teinud. Tema mitte.

Teosest
lk 105–106