Hinge ränd. Niisiis, ükskord just…

Niisiis, ükskord just rongilt tulnud, sattusin koduteel vastamisi tollesama noormehega, Imat Suumaniga, kelle nägu, pean tunnistama, oli mul aastatega ununenud, kuid mitte nimi ja sündmus, mis kaheksakümne kolmandal aset leidis. Ta peatas mind käeviipega otse üliõpilasintri ees, mida ma olen kuulnud kutsutavat Uueks Päntriks. Sealt kostis sellist lärmi, et ma esialgu ei kuulnud Imati – tema see oli! – juttu ja pidasin kõike eksituseks. /---/
       
Päntri kohvik ei erinenud sisu ega välimuse poolest asukatest, kes seda külastasid. Enamik noori pidi millestki kinni hoidma, kas täissikerdatud seinast või katkisest uksest või paadist, mis lae alla oli riputatud. Häbi öelda, kuid mulle meeldis see kena nurgake esimesest hetkest, võis üsna kindel olla, ükstapuha kes või mis seal kohvikus ei käinud, järgmisel päeval ei mäletanud seda keegi.
       Imat rääkis oma maalimisest, oma töödest, õigemini pidin ma selliseid asju küsima. Ta tuletas meelde üht vana Vilsandil käiku, kus ta kala oli püüdnud.

Teosest
lk 39–40