Sinine päike kõrvetab,
üle kivise raeplatsi
on niisama uitajaid,
lettidele laotud
lapitekid – maastikud,
linased särgid, loodusvärvid,
kõik kahtlemata kunstiteosed,
uskumatult palju
mõtteid ja tegusid.
Nende loojad – noored sirgeseljalised
päris eesti pereisad-emad,
tulnud soode äärest, laantest.
Mis rõõm! Elus ja alles veel!
Kokku klopsitud laval
laada lõõtsamees,
hele, pikajuukseline, siirapilguline,
sajanditetagused laulud,
nagu oleks elanud ise siis,
esiisade vere hääl, tuttav viis.
Tark kui kuningas,
lihtne kui karjane,
sinisest taevast ja
valgetest pilvedest sündinud
Eestimaa poiss.
Mis rõõm! Elus ja alles veel.
Asukoht teoses
lk 86–87
