Oli kella nelja aegu, kui Irma jälle tänavale astus. Ilm oli jahe. Puhus kuiv, tolmune tuul. Irma oli söömata ja külmetas. Kuid ta lisas sammu ja noomis end norutunde pärast. „Alles esimene päev lõunata ja juba pill lahti! Nii ei saa!“ Ta ei tahtnud enne puhata, kui oli kõik aadressid läbi käinud. Ja ta otsiski Tähe tänava lõpust üles õpetaja, kes vajas kaheks kuuks asetäitjat. Irma rohis luitunud rohelise puumaja teisele korrusele ja helistas. Uksekell tilises heledalt ja kaeblikult, nagu oleks tal igav. Avama tuli pisike kinnise näoga naine, kes paotas ust esialgu ainult sentimeetri võrra, taganes siis sammukese ja laskis siis Irma üle läve, kogu aeg teda umbusklikult silmitsedes. Tuba oli puhas ja pimestavalt valge. Heledad sinakad tapeedid, lumivalge voodikate ja laudlina. Valge kahhelkividest ahju ümber olid kuivama riputatud nöörile aetud õunaliistud, mis paistsid nagu suured latergused helmed. Raamatud riiulitel olid ühtlaselt reas nagu sõdurid rivis.
Asukoht teoses
lk 66
