Tartus oli meil veel üks väljasõit üle rõske Emajõe. Udutas. Parvel oli väga palju rahvast.
/---/
Leonhard Merzin kinkis mulle imelise sügissuvepäeva Tartus, ta kinkis mulle ka erilise Tartu, hoopis teistsuguse, kui ma ise oleksin iial tundma saanud. Ma olin varem vaid paar korda selles linnas käinud kooliekskursioonil. Nüüd avanes ülikoolilinn mulle avara, salapärase ja kaunina.
Tartu oli Leo nooruselinn. Tartule kuulus ta süda. Kõigepealt läksime üles Toomemäele.
/---/
Kui huvitav siin oli! Tal olid tuttavad kõik kivid, sillad ja sambad. Ja millised legendid!
/---/
Kui me alla linnale vaatasime, astus ta ühe põõsa juurde, murdis sellelt õied ja marjad ja ütles: „Vaata, Elle, siin oled sina kevad ja siin olen mina sügis, aga nad on koos ühel põõsal nagu meiegi. Ainult meie elupuu on teater.”
Jalutasime Toomel, käisime ülikooli raamatukogus, sõudsime Emajõel ja lõpuks sõime lõunat Leo ema juures, kes kohe mind hellitama hakkas ja palus Leolt, et ta mind ei võrgutaks.
/---/
Käisime ka „Vanemuises”. Seal olid Leol ees suured sõbrad. Tutvusin neist ühega, kes istus teatri aias ja luges mingit raamatut. See noormees oli Evald Hermaküla.
/---/
Istusime Verneri kohvikus, kus oli lämbe ja suitsune.
Asukoht teoses
lk 40–41
