Ma ei teagi selles elujärgus valusamat päeva, kui oli 1. september 1960. Tartu tänavad olid täis lilli, lapsi ning laulvaid ja hõiskavaid tudengeid.
/---/
Läksin üksinda läbi linna hotelli. Ei tahtnud süüa ega juua. Olin kohanud oma tudengiks saanud klassikaaslasi minust möödumas õnnest säravate silmadega. Neil seisis ees Tartu oma kordumatute aastatega.
/---/
Hotellitoa akendest tulvas tuppa rohelise Toomemäe lõhna, mööduvate noorte naeru, hõiskeid, kitarrihelinat...
/---/
Linn lausa pulbitses elust. Emajõe kaldad ja Toomemägi pakatasid soojas sügissuves õnnelikust noorusest, nagu oleks ümberringi õitsev kevad.
Asukoht teoses
lk 38–39
