Emajõe pääl. Kõneldakse, et iga...

Kõneldakse, et iga kevade tulevat ristipäeva ööl Holmi pargis ühe lõhkiläinud vahtrapuu seest välja Suur Armastus ja istuvat kivisilla otsa peale, nii et varbad vette ulatuvat. Kes seda imelikku sulistamist korrakski kuulvat, sel tulevat kohe kananahk ihule ja talle saavat õige varsti suur armastus ligi hiilima. Nood, kes öisel ajal pargis ringi luusivad, teevad näo, nagu oleks juhtumisi sinna sattunud, aga tegelikult on kõik saama peal väljas.

(Valdur Mikita, „Tartu tähestik“, 7. jagu, Tartu, 2041)

Teosest