Varsti on see aeg, ja see hetk, ja koht:
ilutulevikumüüjad nöörivad kelmilt viimase,
trahh ja trahh lendab veel üks aasta vasta taevast.
Soovid tuleb vastu võtta, teha visiite,
maha lüüa tolm vanaisa vestilt, uurida uuri,
ning kingad peegeldagu ädalaärevaid silmi.
On liblikaid, lohemadusid, on sõnajalaõisi,
sumpad põlvini ja põlvili lumes
ning leiad võõraski peos iseoma käestlastud õnne.
Keda naeravad koolipoisid Toomel? Ega ometi sind,
armsat sindrit, kui sa, silinder näpus, nööbid kedagi lahti
möödunud aegade kiivakiskund siivsusest?
Aoaas kisub pingule, öööös järele ai anna, on esimene päev.
Jälle oled sa nukrameelne, mu armas, sabakuues muretakjad,
lumi krõmpsub nagu tahaks sind alla kugistada.
Igiarmunud, on su kardinad eilsetest pitsidest,
puie all on kustund rakette, nagu mõtteid,
mida näikse keegi ei kammi su juuist välja.
Ilutulevikumüüjate pas de deux üle tänava,
mu armas, küllap varsti saab ohookevadet näha,
juba tilguvadki sinu sõrmed räästais, oota veidi veel,
ühel selgel maiööl me hiilime tagasi üles Toomele,
ja siis kuulevad kõik,
mismoodi naerab Elu.
Asukoht teoses
lk 33
