Andrese juures Koidula tänavas olid seltsielu võimalused olemas, ja neid võimalusi me ka kasutasime. Mõtlesime välja, et teeme kirjandusliku salongi. /---/
Andrese kursusekaaslased, kes sinna salongi olid kutsutud ja rõõmuga tulid, olid kaks inimest, kellest kahtlemata jääb jälg Eesti kultuuriellu. Need olid Mari Tarand, tookord Mari Viiding, ja Marju Lauristin. Ma arvan, et ka Marjul on mingi koht eesti kirjanduselus, kui mitte muu pärast, siis selle salongi pärast. Ja vähemalt ühe luuletuse on Marju igal juhul kirjutanud. Kui ma ei ole seda muude paberitega koos annud Kirjandusmuuseumi hoiule, siis võib ta mul kuskil kastis veel alles olla. /---/
Aga salong lõppes nukralt – sellest said haisu ninna ülikooli ametimehed, ja ma arvan, et mitte ainult nemad, vaid ka üks kolmetäheline asutus, mis asus nüüd Kirjanduse Majaks saanud Vanemuise tänava majas.
Asukoht teoses
lk 11–12
