III keskkool asus Puiestee tänaval uues hoones, mis pidi sobima nii koolile kui ka sõjaväehaiglale. See oli Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi järglane ja 1953. aastani täielik tütarlastekool, kuhu nimetatud aastal hakati küll ka poisse võtma.
1954. aasta sügisel viisin paberid Näituse tänaval olevasse V keskkooli, et aga leidsin korteri majas Puiestee 27 vanapreili Amalie Mülleri juures, kes oli mu isa kaasvilistlase minister Juhan Mülleri õde ja oli olnud ka tolle majapidaja, siis viisin avalduse peaaegu üle tänava asuvasse III keskkooli, kuhu hakati sellest sügisest peale võtma võrdselt nii poisse kui tüdrukuid. Kool oli venekeelse VI keskkooliga kahe peale, ühel aastal käisid venelased hommikupoole ja eestlased õhtupoole, järgmisel aastal vastupidi. Vene koolis õppisid peamiselt ümber lennuvälja asuvate ohvitseride lapsed, kuid nagu nähtus seinal rippuvatest nende klasside nimekirjadest, oli seal küllaltki suur hulk eesti lapsi. /---/
Me olime küll teadlikud kuulsast Sini-Must-Valge organisatsioonist, mis laskis 1951. aastal õhku Raadi parki püstitatud „vabastajate” ausamba, ent ei teadnud, et nende tüdrukud olid kõik III keskkoolist ja neid õpetasid samad õpetajad, kes aga selle koha pealt suu kinni pidasid.
Asukoht teoses
lk 37–38
