Ühes teises korduvas unenäos näen ma trammi, kollast trammi. Rööpad tulevad Ülejõelt üle Võidu silla, kulgevad Riia mäest üles, „Vanemuise” kõrvalt läbi ja suunduvad mööda Tähe tänavat kuhugi Karlovasse. See algas siis, kui veel Ülejõel elasin, ühe punase puumaja esimese korruse pimedas kööktoas, mille viltuvajunud uks käis raskelt, sest maja oli vana ja keegi polnud seal juba ammu, võib-olla lausa ehitamisest peale, midagi eriti teha viitsinud. /---/
Selles pimedas kööktoas nägin ma kollasest trammist ikka ja jälle und. (On sügis, sooja vaskse valgusega, mis voolab oktoobris aeglaselt mööda Tartu tänavaid nagu sulametall, ja kollane tramm sõidab kella andes Riia mäest üles. Rutakas tulek laseb tal paista vaid vilksamisi, välgatuse ja värvisööstuna, pigem tajun linnaruumis ta kohalolu, kui näen teda või pean ta nägemist võimalikuks. Kuni see ühel öösel Riia ja Aleksandri ristmikul keset sõiduteed peatub ja ootama jääb.
Ma heidan Kaubamaja ees keset tänavat pikali. /---/
Ma istun suveõhtul „Barlovas”. Olen trammirööbaste kõrval tahtmatult mäest üles tulnud, õhk on palav ja pisut niiske, mul on igav, ma ei mõtle eriti millelegi. Siis tunnen seda, väga lähedal – lõhna, hingamist, häält, kellahelinat. Ma ei ole siin üksinda.
Asukoht teoses
lk 646–647
