Sõnakehv. Järgnevad hommikud olid...

Järgnevad hommikud olid katnud terve Tartu linna uduga. Udu paksust sai mõõta kõige paremini Raadi linnaosa tühjadel väljadel, kuhu eksisid ära ka külalised metsast. Noored kitsed kepslesid kasteheinas ja otsisid sobivat hetke muuseumini viiva tee ületamiseks. Orav kuulatas puu otsas läheneva auto saabumise müra, kuid liduma sundisid teda hakiparve kraaksatused. Hakid tegid tõesti kõva lärmi, kuid linlased olid nendega harjunud. Hakid võivad mõnikord olla tüütud, ent nad olid selle linnapildi lahutamatud elanikud, nagu tuvid Veneetsias.

Raadi kalmistu peavärav oli jäetud pärani lahti. Iga rahu ja mõtisklushetke otsiv hing sai sinna sisse astuda. Olla koos teiste hingedega, kes on minetanud füüsilise keha. Puude varjushiilis üks vanem meesterahvas, kes lähenes nüüd värskele kalmule.

Teosest
lk 91