Sõnakehv. Kevad paitab Toomemäg...

Kevad paitab Toomemäge eriti hellalt: sa kõnnid üksildases vaikuses mööda pehmet rada ja tunned igal sammul, kuidas päikesekiired okste vahelt just sinuni katsuvad ulatuda. Sa paned tähele, et ootus asendub lootusega.

Veel roheliseks minemata puud nõuavad malbe tuule käes kõikudes rohkem värvitoone. Vettinud pingid igatsevad pakkuda väsinud rändajaile kuiva alust. Isegi Inglisild loodab tutvuda uute noorpaaridega. Küll nemad juba teavad, mida kevadelt oodata.

Sina aga jätkad kõndimist. Ei peata sind ükski loik ega konarlik roigas. Selles paigas pole aja möödumisel tähtsust, sest kõik, mis sinu kohalviibimist mõõdab, on sammutud teekond. Siin pole minevikul ega tulevikul tähtsust, loeb see, mida mõtled ja loodad praegu.

Küllap tunned nüüd ka Sina, et kevade lootus on jõudnud Sinuni.


Kirja läbilugemine tõi habetunud mehele naeratuse näole. Ta silus paberit ja murdis keskelt kokku, et see taskusse panna. Viimane lonks maasikamaitselist siidrit puudutas hellalt härra kurgulage. Päev sai sellest hetkest jätkuda vaid rõõmsates toonides.

Teosest
lk 84