Sõnakehv. Järgnevad päevad olid...

Järgnevad päevad olid Tartus üle pika aja päikesepaistelised. Seda oli tunda ka linlaste naeratustest. Selle asemel, et tülpinud pilguga loikude vahelt ringi kõndida, eelistasid paljud vaadata ninaesisest kõrgemale ning lasta päikesekiirtel laupa paitada. Valge krohviga nahk igatses tumedamat paletti. Sagedasemaks muutusid viisakusavaldused, mida üksteisele nüüd meelsasti jagati. Linlased polnud viisakust unustanud, nad lihtsalt julgesid seda nüüd rohkem välja näidata. Üldse valitsesid inimeste hinges erksamad tundmused.

/---/ Noorte loomeinimeste hommikud algasid sageli linnaparkides. Sellel päeval aga mindi koos Toomemäele. Martin tegi pargipingil istudes ülestähendusi ning prantslanna toimetas oma joonistusalusega mõned kümned meetrid eemal. /---/

Yvonne oli maalinud lõuendile looduskauni Musumäe. All paremas nurgas oli räämas väike sammaldunud sild ning taamal kivine müüritis, mille kohal puude all kõrgus vaateplatvorm. Siia olid sattunud paljud armunud paarikesed ja äsja abieluranda triivinud elukaaslased. See romantiline paigake kandis endas palju häid mälestusi. Sammal kivi peal imas endasse kõik need tunded ja lausutud sõnad, mida seal oli kuuldavale toodud. Nõnda ei olnud põhjust karta, et see koht kunagi välja sureb. Ta toitus ja sai armastusest väge juurde.

Teosest
lk 78–81