Meie hingede võlad. Puukuurid üle õue...

Puukuurid üle õue, Tartu tagahoovide kuurid, kahekorruselised, ronin libedat treppi mööda üles, tõmban ukse lahti, hulkurkass põgeneb paanikas, lippab trepist alla, viimastel astmetel kargab lausa õhku ja kaob siis kasvuhoonete vahele. Võtan sületäie puid, kraabin kuuripõrandalt pilpaid ja tohtu hakatiseks ning laskun ettevaatlikult treppidest alla, püüdes küünarnukiga käsipuult tuge otsida. /---/

Vaatan aknast välja lumisele tänavale – kõik on endine, kõik on alles, prügikast õuenurgas,eemal killuke raagus kaskedega palistatud puiesteed, vastasmaja, mille uksest väljub seesama tüdruk, neitsi pikkade heledate juustega. Aknapragude vahelt immitseb lähedal asuva lihakombinaadi imalat haisu, vere, soolikate, keedetud surma lõhnu. Ja kauge kevade värsket hõngu sealt alt, jõe poolt. Siis joonistuvad aknale kiiresti jäälilled ja ma ei näe enam õue.

Teosest
lk 221–222