Joeli ema Kersti Merilaas oli kuuekümnendate aastate teisel poolel jälle „lubatud” autorite hulka jõudnud ja need, kes tema sõjaeelsest loomingust polnud osa saanud, võisid selle poetessiga nüüd valikkogu „Kuukressid” vahendusel tutvust teha. Talle tekkis seeläbi uusi vaimustatud austajaid meie põlvkonnast. Need olid ajad, kus filoloogiatudengid tegid loengutest poppi, et raamatupoodi müügile tulnud lemmikraamatute sappa jõuda. Mäletan, kuidas professor Harald Peep kord pooltühja auditooriumit nähes südamest solvus ja tahtis loengu ära jätta, aga leebus, kui talle öeldi, et kõik läksid jahtima Paul Rummo koostatud „Eesti luule antoloogiat”, raamatut, millest hiljem oma väikesele tütrele õhtuluulet ette lugesin.
Asukoht teoses
lk 137–138
