Meie hingede võlad. Meenub üks hele...

Meenub üks hele kevadpäev Emajõe kaldal, väikeses korteris, kuhu Hando pärast Tartusse kolimist oma noore naise Katre ja tütre Pillega oli elama asunud. Pille oli siis rõõmsameelne punapõskne tita, keda tema ema kutsus pudrupalgeks. Emajõe luhad särasid päikeses, jõgi sillerdas, aga vana kahekorruselise maja ümbrus mõjus rahutuna, majaelanikud olid pidevas liikumises ja nende vahel sebis koerake nimega Tuman. See loom, kelle nimest, kui seda eesti moodi hääldati, ei tulnudki kohe välja venekeelne Tuman (udu), paistis eelistavat Runnelite peret oma rahvale. Kaunis tütarlapselik Katre, heatujuline Hando, nad mõlemad tundusid rõõmsad ja rahul, et me just koos neile külla tulime.

Teosest
lk 135–136