Meie hingede võlad. Sel õhtul, kui...

Sel õhtul, kui me tuttavaks saime, saatsid sa mind üle Toomemäe koju. Või mis koju, see oli ajutine peatuspaik, tuba Pälsoni, praeguse Pepleri tänava ühiselamus, kus me elasime tüdrukutega ühes toas neljakesi. Neljakesi elamine selles majas oli meie jaoks suur luksus, sest olime vastu pidanud ka neljateistkümne inimese toas vanas Tiigis, maganud naridel ning hiljem elanud ikka sealsamas vanas Tiigi, kummalises sopilises mustuse järele haisvas majas, aga väiksemas toas. Majas oli kunagi olnud tubakavabrik, vastasmajas tegutses veel meie ajalgi jahuveski. Kui läks õnneks ja kraanist tuli sooja vett, siis anti sellest elanikele teada ja kõik tormasid duši alla. Akende taga kolasid väsimatud õhtused liputajad. Ühikal ehk intril oli oma hoov, seal sai sulgpalli mängida ja kevadel, eksamite aegu võis liivases õuenurgas päikest võtta, konspektid nina all. Aga Pälsoni inter, kuigi seal sellist aeda polnud, oli ikkagi luksus ja sinna kolimine ühel talvisel päeval suursündmus. Tassisime oma varanatukese käe otsas vanast Tiigist Pälsonisse.

Teosest
lk 84–85