Meie hingede võlad. Jah, see hullumaja...

Jah, see hullumaja, meieaegse aadressiga Staadioni 48, tegelikult kena ja kompaktne armsate vanade puumajade kooslus salapärase kõrge plangu taga, aias puude all, keskel kurikuulus besedka, ümarik lehtla, kuhu haige meelitati, et siis põrandaluugid avada ja ta vette kukutada – liigutavalt humaanne endisaegne šokk. Sinu ajal oli besedka kuival, seda asendasid insuliin ja elekter.

Kord võtsite kolmekesi teatris napsi: Johnny B, sina ja Unt. Viin lõppes otsa, isegi tol ajal polnud seda iga kell saada. Sinul aga oli hullumajas kapis üks pudel. Läksite Johnnyga taksopeatusse, et Staadioni tänavale sõita. Peatuses oli järjekord. Ette lasti ainult rasedaid naisi, väikesi lapsi ja invaliide. Kaks esimest võimalust tuli kõrvale jätta, aga kolmas sobis. Johnny pööritas silmi, ajas habeme õieli ja mõmises ning sina seletasid, et tegemist on ohtliku vaimuhaigega, kes võib iga hetk märatsema hakata ja tuleb kiirest hospitaliseerida. Tuli takso, sa lükkasid „hullu“ Johnny tagaistmele ja istusid ise autojuhi kõrvale, kes mornilt kihutas, pead igaks juhuks õlgade vahel hoides. Pärale jõudnud, seletasid, et pead vaatama, kas patsiendile on haiglas kohta, ja tahtsid üksi pudeli järele minna, aga taksojuht keeldus kategooriliselt hulluga kahekesi jäämast. Vaimuhaiguse müüt!

Teosest