Näe, sealt ma tulengi...

Näe, sealt ma tulengi. Mööda Herne tänavat,
mööda sellest poest, kust öösiti viina saab
(või sai), mööda majast, mis hiljem
maha põleb. Pakane. Lumi krudiseb saapa all.
Tulen ja keeran õuele, trepist üles, uks
on alati lahti, ja juba olengi esikus ja
selles väikeses, vaeses toas, kus seina
ääres maas on lühike rida raamatuid.
Voodi. Kapp. Laud. Katkine tool. Peaaegu
mitte midagi rohkemat, tõesti, midagi
ei olnud ju. Ainult ühe asja unustasin
ära: see oled sina. Tuled mulle vastu,
see natuke katkine, haavatud pilk
on nii särav, nagu oleksin sattunud
hõõguva laava voolu. Seisan kitsal
kivinukil ega saa kõrvale astuda,
tean, et olen hukkumas, põlen ära
niikuinii, aga sina võtad nii õrnalt
mu ümbert kinni, nagu oleksin väike laps,
kes võib haiget saada. Ja ma olengi.
Kallis. Vaesus on varandus.

Teosest