Selline läbitungimatu pimedus...

Selline läbitungimatu pimedus, selline
pimeduse riit, oi kui tihedalt laotud,
seda jätkub terveks talveks, kui ta just
ümber ei kuku. Külm talv. Lumi.
Pimeduse halud. „Hasso, siin emajõe
ääres paar kilomeetrit minu majast
kasvab üks murdunud ladvaga kask.
Võib-olla olen mina ka.” (05.03.2008)
Pimeduse halge uuesti riita ei laota,
neid ei leita enam kunagi, nad on
kadunud pimedusse, ja millega siis kütta?
Tähed paistavad läbi taevatelgi,
siis pole neidki, hahetab, valgeneb juba,
kõik on nii selgesti näha, isegi sinu
kontuurid voodis teki all,
maailma kõige ilusam naine,
näen neid piirjooni, olen
nagu nöörile riputatud maakaart.

 

Teosest