Kirjutamine. Veel huvitavamaid peldikumielamusi...

Veel huvitavamaid peldikuelamusi pakkusid lähedased linnakesed. Tartus olid mõned sellised betoonist valatud karujälgedega putkad, aga kuna seal sai käidud enamasti ema või vanema õega, pidasid nemad nii kaua uksel vahti, kuni mina pissitud sain. Vetsupaber pidi alati kaasas olema, kui linna mindi.

Kui neil linnapeldikutel mõnikord oligi uks, siis kinni see enamasti ei käinud. Või oli see nii jube räpane, et seda ei tahtnud käega puudutada. Ja kuna uksed kinni ei käinud, oli väga lihtne sealt sisse vaadata. Uksest vaatasid sisse nii naised kui mehed. Mõni naine astus sisse. Mõni naine ootas väljas. Mõni mees vaatas ukse pealt. Mõni mees astus sisse ja vaatas. Ja kui inimene on poole häda peal, ei saa ta mitte kui midagi teha.

/---/

Jõgeva rongijaam kui hoone meeldis mulle palju rohkem kui Tartu bussijaam.

/---/

Seda rõõmu ja õnne, mis inimesele osaks sai, kui ta siis ükskord keskkoolis mingil olümpiaadil käies avastas, et ülikooli peahoone esimesel korrusel on täiesti korralik ligipääsetav kabiinidega tualett, selline, et ei anna sõnas sõnada ega laulus laulda ka. Sellest sai Tartus käies stammpeller. Ka mõni aasta hiljem, kui minust oli saanud korstnaga tüdruk ja mul oli oma isiklik alumise korruse kuivkäimlaga jooksva veeta kööktuba Supilinnas Meloni tänaval, rihtisin igal hommikul elu ja ärkamise täpselt nõnda, et jõuaksin poole kümneks, enne kui üliõpilastel loengud lõpevad, sinna alumise korruse vetsu. Rahulikult jõudis enne hambad pesta ja juuksed kammida, kui teistel loeng lõppes.

 

Teosest
lk. 199-201