Kui ma vananen... Ooperi-linnasõitudest inspireerituna...

Ooperi-linnasõitudest inspireerituna oli ka selle loo visuaalia keskmeks Tartu, õigemini Tartu kaarsild. Loo alguses jalutab üksik noormees, keda mul ei õnnestu kunagi tuvastada, mööda Emajõe kallast (Raekoja poolsel alal, kes veel Tartut mäletavad) ja üsna samal hetkel, kui Callas hakkab laulma, astub noormees kaarsillale, muutudes samal hetkel nüüdistantsijaks ja tantsides üle silla. See on pisut triviaalne, vahel isegi rütmist väljas ning tema lahtised puusad reedavad, et tegu on peotantsijaga, kes ilmselt häbeneb seda ja püüab üsna ebaõnnestunult oma kompleksi kaasaegse tantsu taha peita. /---/

/---/ Asusin siis juba teab mitmendat korda „Casta Divat“ vaatama-kuulama. Kõik kulges täpselt nii, nagu teile seda hetk tagasi kirjeldasin, kuni noormees hakkas jõudma teisele poole Emajõge, Ülejõe linnaossa, nagu tartlased seda teist kallast nimetasid – ainult et seda teist kaldapoolt videos enam polnudki. Seal haigutas tühjus. Noormees lähenes kuristikule, loo lõppedes tegi hüppe ja kadus.