Tol ajal olid Tartus peamised informatsiooni vahetamise kohad kohvikud. Kohvikus ei söödud ja alkoholi ei joodud, seal käidi suhtlemas. Olid kindlad kohvikud, kust keda leida võis. Lapsed olid vahel vanematel kaasas.
Minu vanemad kuulusid Tartu kultuuritegelaste seltskonda ja nemad külastasid Ko-Ko-Kod – Kolme Koopa kohvikut nimetati ka Koolnud Koera kohvikuks. Seal olid kolmnurksed lauad. Ettekandjatel olid pruunid kleidid, väikesed valged põlled ja tärgeldatud tanud. Kohvikoort toodi hõbekannukestes.
Kord istusime lauas professor Artur Linkbergiga – ta oli kuldsete käte, kuldsuu ja kuldkõriga kirurg. Professor jutustas kohvi juues, et Tartu ülikoolis oli arstiteadust õppinud hullupööra huvitav noormees Gruusiast. Too võõramaine tudeng oli kosinud Eestis naise. Tartu neiu olevat tahtnud gruusia keele tunde võtta ja grusiin öelnud, et kõige parem on keelt õppida voodis. /---/
Professor kirjeldas, kuidas laiaõlgne atleet Tšabukiani, maani ulatuv must keep üll, kõnnib mööda Tartu vana Kivisilda.
Asukoht teoses
