Õhtune uitaja leiab uitraja,
inimtühja, linna südames.
Angooravillane hämarus lepitab päeva.
Vabaduse sild on plinkimas saja silmaga.
Kaarsillale telliti tellingud.
Võidu sild võppub rataste riivest.
Paremkaldal turuhooneesisel
loodab pronksemis seakatku vaibumist,
et saaks nautida oma tosinat nisa.
Vasakkaldal ootab sooneutraalne eebenmust lapsuke
teiste mustanahaliste saabumist –
meid saaks jälle siin sada tuhat.
/---/
Lodjakoja „Jõmmu”, kaunilt kohmakas,
lõikab volbriöist lainet,
lastiks vetesinised teklid ja õllesed hõiked.
/---/
Suudlevate tudengite sirmi alt
lippab linna peale vallatu Armastus,
Raeplatsi tahutud sillutist vaevalt puudutades,
sõuab ulpival puupilpal üle jõe
leidma mõnd lohutut inimlast,
süda kel avali.
Asukoht teoses
lk 1106–1109
