Isatütred. Ja Kata meenutas...

Ja Kata meenutas üha sagedamini ühte oma lapsepõlve iidolit Ülo Soosterit, kes saadeti viiekümnendatel roiskuva kodanliku formalismi pärast koonduslaagrisse. /---/

Veel parem, saata vanglamüüride taha nagu oli õnnestunud veel ka kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel mitmete andekate ja edukate kolleegidega. Kunstnik Ülo Soosteri laagrisse saatmine oli viiekümnendatel olnud käkitegu, piisas vaid nõiasõnadest „kodanlik mandumine” ja suur anne kadus Eestist pikkadeks aastateks. Ta oli 1950–1955 poliitvangina parandusliku töö laagris Põhja-Kasahstanis, aga teda ei võetud kodumaal avasüli vastu ka pärast süütuse tõestamist viiekümnendate lõpul. Õigupoolest kihutati ta just kolleegidest kunstnike poolt Eestist minema ja nii jäi ta koos laagrikaaslase Lidiaga hoopis Moskvasse elama, kuigi teda hindas hiljem Tartu sõpruskond ja ta oli ka Katariinale suureks eeskujuks.

Teosest
lk 30–31