Mu kodu kallis II

Mu kodu, mu kallis, ma kardan, et
meie esik ei mahuta kõike seda vett,
mis voolab ja voolab kurat teab kust.
Oleks ettegi aimand ta tulekust,
oleks pilgugi piilunud pilust või praost,
oleks kolinud Ülejõe linnajaost
juba ammugi ära. Oh kallis köök
on kitsaks jäänud. Mis vesine söök!
Mis ligunud linad, ja voodi kui märg!
Oh kallis, päästa oma loorberipärg
vähemalt. Mind sa ju niikuinii
süles ülesse Toomemäele ei vii,
lähen ise ja alasti, kaelas kuldkett,
nagu inglike lenneldes mööda vett.

Teosest