Testament. Ma olen temasse...

Ma olen temasse uskunud juba lapsepõlvest peale, ta oli mu vanaema üüriline. Janika Kronberg on sellest ka ise oma mälestustes kirjutanud, lagunevast puumajast vesises Supilinnas, oma kirjandusteadlase tee algusest Tartu ülikoolis, on isegi meenutanud mu vanaema. Nii mõnigi üliõpilane tuli mu vanaema juurde elama, sest mujale polnud enam minna, aga mulle näis, et Janika Kronberg tahtiski just nimelt seal olla, vee- ja solgiämbrite või puukorvide vedamine ei väsitanud teda, vastupidi. Näis, nagu hingaks ta selle vana majaga ühes rütmis.

Kevadeti istus ta aias õunapuude all ja luges. Aed ise oli räämas, täis igasugu koli, vanu plekkvanne, autokumme, tagahoovis lagunenud saun, paar vagu kartuleid, võsastunud tikripõõsad ja muidugi need õunapuud, mis peaaegu varjutasid päikese.

Teosest