Venelaste mäng. Kui ma väike...

Kui ma väike olin, elasin ma Tartus Päeva tänava lõpus. See oli haruldane oaas Tartu linnas, Tähe ja Kalevi tänava vahel, kuhu kellelgi ei olnud põhjust minna, kui ta just meile külla ei tahtnud tulla, sest see oli lõpp-punkt. Edasi tee ei läinud. /---/

Me elasime seal oma väikeses külas nagu paradiisis. /---/

Teisel pool tänavat oli Sõbra maja, kus tollal peeti tantsuõhtuid ja kontserte ja kakeldi, aga päeval oli seal rahu ja vaikus. /---/ Nõukogude tänava üks pool on ilus, seal on tuletõrje ja kohe tuletõrje kõrval elab praegu Kalda Indrek. Teine pool Nõukogude tänavast oli inetu. See koosnes viiekorruselistest hruštšovkadest, kus elasid põhiliselt venelased, nii et mul ei olnud sinna üldse asja. /---/

Nõukogude tänava jalgpalliplatsil vanus ei lugenud ning eestlased ja venelased mängisid läbisegi. Kuigi mingisugusest sõprusest polnud juttugi. Aga kuna eestlasi oli teinekord õues ainult paar tükki, siis mängiti venelastega koos. Vahepeal läks tüliks ka, siis said tavaliselt eestlased vastu hambaid. /---/

Samal ajal nimetati Tartus Nõukogude tänav ümber Aleksandri tänavaks ja tänavasildid muudeti eestikeelseks.

Teosest
lk 244–247