Kui Johann Voldemar Jannsen ja Aleksander Kunileid 1869. aastal Tartus meie esimest laulupidu korraldasid, oli kõigil närv must. Esiteks seepärast, et paljud ei mõistnud, miks peaksid maainimesed keset kibedat heinaaega ühtäkki laulupeole sõitma, ja teiseks laulu enda pärast. Mitte kellelgi polnud aimu, kas eestlased laulmisega üldse hakkama saavad. Tartu Maarja kirikus korraldati peaproov, kus osales 800 lauljat. Papa Jannsen hoidis hinge kinni, sest kui proov oleks untsu läinud ja eestlased poleks laulmisega hakkama saanud, siis poleks eesti rahvast ehk sündinudki?! Meid poleks olnud! Või oleksime olnud orjad edasi?
Esimene laulupidu oli pühendatud meie orjusest vabanemise viiekümnendale aastapäevale. /---/
Esimese laulupeo kavas oli hulk kiriklikke lugusid, aga oli laule, mida lauldakse ka praegu. Näiteks Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ja Kunileiu „Sind surmani”. /---/
Eestlaste oma valitsust meil veel ei olnud, aga meil oli hulganisti tarku mehi, kes ajasid Eesti asja ja kellest oleks võinud mitu valitsust moodustada. Meil olid Kreutzwald, Jannsen, Jakobson, Hurt, Köler, Faehlmann – kõik poolenisti kadakad, kes olid eesti keele selgeks õppinud, aga mis siis. /---/
Ma usun, et haua kaevasid neile Tartu muusikapäevad, seal olid kõik koos, see oli meie teine esimene laulupidu, kus meile hakkas meenuma, et me olime kunagi vaba rahvas. /---/ Seoses sellega tuleb pähe, et Eesti riik on unustanud anda elutööpreemia Peeter Volkonskile, ma ei teagi, palju see on, sada tuhat või miljon, aga selle raha on Eesti Volgile võlgu. Sest tema oligi Tartu muusikapäevad.
