Miliuse surm kurvastas meid kõiki. Ma arvan, et väga paljusid meie hulgast. Koos temaga sai otsa suur osa Tartust, see osa, mis ongi peaaegu kadumas. Müllerit ei ole enam, Meltsast ei ole, Linnart Mälli ei ole, Ehlvesti ei ole enam ammu, kuigi ta oli nii noor! Mis meist nii saab? Nüüd läks Milius ka, aga kust neid uusi nähtusi nii väga võtta. Elu on muutunud, me oleme ühesugusemad, teistsuguseid on üha vähem. /---/
Miliusel ei vedanud üldse. Kui ta aknast alla hüppas, vedeles ta tükk aega maas, enne kui teda tähele pandi. Vaadati, et lamab tänaval üks asotsiaal, mis siis. Ta oligi ju asotsiaal tegelikult. Käis kilekotiga ringi, konservid ja leib kaasas, võttis kogu selle moona välja, laotas lauale ja jõi šampust peale. Tõmbas piipu ning kogus maale. Selline kunstikalduvustega asotsiaal. /---/
Matti matustel oli vähe inimesi. /---/
Varblane oleks ka kindlasti olnud, aga ta ei saa käia. Linnapeast polnud lõhnagi. Presidendist samuti. Ma mõtlesin, et kui ma oleks Tartu linnapea või president, ma oleksin siiski tulnud. Matti oli selleks liiga tähtis Tartule ja kunstile, et tema lahkumine kahe silma vahele jätta. /---/
Osaliselt oli Milius ju Priidu Beieri looming – Matti Moguči, elava luule kehastus, pooleldi nagu messias. Tavaliselt on alati üks jama ja häda selliste nähtustega. Nüüd on jamad otsas.
