Taevas, kuhu me siis ei roninud,
Toomkiriku varemetesse, Jaani kiriku tellingutele,
ikka alati natuke ärevaid tunde
kohvikus oma ainsama raha löönd
ainsama tee letti, parematel päevadel
veini peent joond ja küpsiseid magusaid - - -
Meie ju julgesime minna üle alles pooleli silla,
meie veel julgesime, all märtsikuumust
jõgi, nii armsalt banaalsed tartlased,
märsid ja punased käpikud ja ikka käest kinni.
Kuidas me surnuks ei kukkund seal Turusillal,
mõtlen nüüd, mõtlen, võibolla - - -
Sest enam ei lähe me, enam ei tule me,
läbi tule- ja tähevee oleme nii ilusad riskivabad
täiskasvanud, et miski meist pidi langema,
miski meis pidi kukkuma, ja kukub praegugi tund-
ja minuthaaval selle suure märtsikuumuseta
jõe poole, mis öeldakse olevat - - -
Teos ei ole veel kusagil mujal ilmunud.
