Annelinnas on kohti, kus piir ilmutab ennast iseäranis selgelt. Järsku lõppeb kortermajade jõuline lahmakas ja algab võsa. Ilma igasuguse sissejuhatuseta, ainult majade hoovidest lähtuvad jalgteed hajuvad võsa vahele. Selline on traageldus linna ja maa vahel. Võsa sunnib inimest väljapeetud esteetika rüpest lahkuma.
Jätsin sealkandis linna piiri kõrvale, lonkisin jupi mööda hämarat kõnnumaad, et pildistada Luunja kasvuhoonete kuma. Räägitakse, et see kuma paistab kosmosesse. Ilma jahe niiskus, tihe lumesadu ja kujutluslik valguse lühiühendus kosmosega tekitasid pika (linnast) äraoleku mulje. Annelinna ilmutuslikule, tänavalaternate poolt väljajoonistatud piirile tagasijõudmine tundus kõigi tagasijõudmiste, päralejõudmiste arhetüübina.
Asukoht teoses
lk 66
