Nii see oli... Tallinna tänav Tartus...

Tallinna tänav Tartus ei olnud pikk, kõige rohkem viissada meetrit. Ta algas Peterburi tänava kummis mäerinnaku jalamilt, kus asus ühe meie monarhisti, kuningriikliku ajalehe „Herold” omaniku proviisor H. Siimu apteek, ja lõppes hullumaja alati lukustatud värava ning selle asutuse kõrge plankaiaga. Kuid selle lühikese tänavajupi ajalugu oli kirju. Seal olid elanud või töötanud säärased eesti kultuuriloo esindajad nagu tiisikust põdev tohter Faehlmann, tema assistent, arstiteaduse üliõpilane Kreutzwald, ärkamisaja tuntud tegelane ja pärastine pastor Ederberg, traagilise saatusega eesti luule suur klassik Juhan Liiv, närviarst ja väljapaistev esseist Juhan Luiga, meie näitekirjanduse vanameister August Kitzberg, omaaegne kirjanduslik paavst Friedebert Tuglas, väikese Illimari ema ja tädi Liisa, inimlikult nii peenetundeline, sügavfilosoofiline ja sokraatilise iroonia ning surmateemaliste müütiliste nägemuste autor arbuja Heiti Talvik. Peale selle pääses Tallinna tänava kaudu Tartu ainukesele spordiplatsile, mis asus sügava kruusaaugu põhjas. Staadioni värava vastas aga valendas madal ja maokas Nikolai-aegsest kooleralaatsaretist ümbermunsterdatud suguhaiguste haigla. Selle kõrval asus ratsarügemendi staabi kahekorruseline kreemikas hoone, kust kõrisevate kannuste ja punaste pükstega ratsamehed siiski juba varsti välja kolisid, andes oma ruumid kavalerlikult üle ambulatooriumile, kus kontrolliti ja tarbe korral ka raviti inimkonna kõige vanema elukutse esindajaid.

Friedebert Tuglas elas oma ämma vanaproua Oinase puumajas Tallinna tänavas nr. 16. See elamu erines kõigist naabermajadest selle poolest, et uulitsalt vaadates oli ta ühekorruseline, kuna hoovi poolt takseerides selgus, et tegemist oli kahekorruselise arhitektuurilise kompositsiooniga, mille esimene korrus oli ehitatud raudkividest ja mille terava viilkatuse alla oli peidetud veel paar ärklituba. Hullumajapoolse majaseina külge liibus madal, kerge, laudadest ja saepurust püstitatud „tiibhoone”. Seal asus imepisike poeuberik, kus kaubeldi äriomaniku finantside nappuse tõttu ainult sakuskaga – omaküpsetatud leiva ja alati pisut läpatanud tulisoolaste heeringatega – ning kust sai osta ka lambiõli – petrooleumi, mille pumbaga plekkvaat mahtus parajasti uksetagusesse nurka. Päeval valitses siin enamasti vaikus, hilisõhtul ja eriti öösel aga oli kuulda hoovivärava kriiksumist, salapäraseid hiilivaid samme ja sosistamist, pudelite kõlksatusi ja taskulambi tuhmis valguses kunde peost poemammi pihku loetavate metallmüntide kõlinat. Tegemist oli muidugi salaviinaga. Aga kus selle suliseva kauba tagavarasid hoiti, seda ei suutnud avastada vahetevahel kohale ilmunud politseikordnik ega poeruumidealuse keldritoa elanikud – üks ratsarügemendi üleajateenijast allohvitserkoos oma naisega, kes vajasid mõlemad pahatihti ka ise „peaparandust”.
Teosest
lk 59–60