Nii see oli... Elo ja Friedebert...

Elo ja Friedebert Tuglase korteri esikusse pääses tänavalt paraadukse kaudu, mille ees olid kaks kivist trepiastet. Väiksest pimedast esikust vasakut kätt avanes uks otse Tuglase töötuppa. Sellel oli kaks paksude portjääridega akent. Seinte tapeedimustrit varjasid raamatutega täiskiilutud riiulid. Ainsate mööbliesemetena olid selles toas Tuglase vanamoeline kirjutuslaud ja mõned toolid. Laual oli kupliga petrooleumilamp ja põrandal väike vaip. /---/

Ahju kõrvalt viis uks magamistuppa. Siia mahtus ainult kaks laia punaka toimega mahagonvoodit ja paar öökapikest. Ainsa akna kaudu võis näha seda, mis toimus hoovil. Akna ja sisekoridori viiva ukse vahelises nurgas oli vana tsaariaegne pesulaud, mille (valge marmorplaadiga varjatud) paak mahutas parajasti ühe ämbri vett, kuna mustaveenõu asus kraanikausialuses kapikeses. Akna vastas oleval seinal rippus suur peegel ja voodite päitsis vististi, kui mu mälu ei peta, mõned graafilised lehed või gravüürid. Turba ja puudega köetava ahju uks oli magamistoas, kusjuures temperatuur Tuglase töötoas oli kõrgem kui siin.

Sisekoridorist pääses üles pööningule ja seal asuvasse Heiti Talviku ning nende ridade autori ärklitubadesse peaaegu püstloodis oleva kitsa trepi kaudu. Selle trepi alla oli kombineeritud „köök”, kuhu oli ehitatud praeahjuga pliit ja kuhu mahtus ainult veel väike lauake, mille kõrval oli selle korruse ainuke veekraan. Ärklitubade elanikud tõid vett all keldris olevast kraanist, sest veesolin võis läbi seina kosta ja seega segada meie kirjandusliku paavsti tööd või und.

Pööningule viiva trepi kõrval olev uks viis tuppa, kus elas Elo Tuglase ema, vanaproua Oinas. /---/

Selle toa kõrval, vastu Tuglase töötuba, oli „saal”, mida kasutas vahetevahel Elo Tuglas musitseerimiseks. Siia mahtus ainult pruun puust siseraamiga ja hästi maheda tämbriga Viini tiibklaver, suur palm, väike lauake ja mõned nikerdatud jalgadega Chippendale’i stiilis pehmed toolid. Elo Tuglase lemmikpaladeks, mida ta ei väsinud kordamast, olid Paderewski „Menuett” ja Massenet’ „Eleegia”, mis on tehniliselt võrdlemisi lihtsad ja jõukohased algajale pianistilegi, ning mille kaunid helid olid selgesti kuulda ka üleval ärklitubades.