Melanhoolia. „Werneris” kihas vaim...

„Werneris” kihas vaim. Hõrkjalt kõrk härrasmees Semper – Tema Ise, astub enne Aia tänava toimetuse majja minekut läbi „Wernerist”, kus kihab vaim. /---/

Kirjanduspaavst Tuglas istub üksi ja nikerdab stiilselt astraalseid marginaale. Nad on Eloga lõpetanud koduse pudruhommiku, jalutanud Ülejõelt üle Meltsiveski ja Vabaduse silla, et siseneda kohvikusse täpselt kella üheteistkümneks. Tuglased elasid Tallinna tänavas äiapapa majas, Elo venna, minister Oinase viisid ametist Viktor Kingissepa varjatud öised salavisiidid. Tuglaste tuba oli otse heeringa ja salaviinaga kaupleva väikese poekese kõrval. Inimlikult peenetundelise, sügavate surmateemaliste luuletuste autori Heiti Talviku vilets kamorka oli Tuglaste kohal. Betti Alver keetis seal vahel suppi, et poeet ülemäära ei nälgiks. Talvik kirjutas kaunile Aino Kallasele Londoni saadikumajja:
„Siin tuleb veel mitu põlve turbasoos luulelabidaga vaimuvett kühveldada, enne kui haritus kohale jõuab...”

Vallikraavi tänava korterist jõuavad kohvikusse Aino ja Gustav Suits. /---/ Peen, vaikne, elusoe naer riivab kohvitajaid. kunagine leegitsev vasaksotsialist on taltunud akademist, eluvõõrus kaasa arvatud.

August Annisti plekk-katusega itaalia stiilis villast Tähtvere mäeveerel võis jälgida, kuis Emajõgi ja vaikiva ajastu künklikud maastikud ööuttu vaibuvad. /---/ Nagu oli ta punavõimudele ebameeldiv veel seitsmekümnendate Tartuski, Vilde, tänase Hurda tänava nurgamajas. Liipas seal halvatud jalga järele vedades Taara puiestee poole, et minna Toomele raamatukokku. Vilde-Hurda tänava „Annisti maja” ei olnud enam too õllevabriku künkamaja – endine oli, nagu tavaliselt, võõrastele võetud. /---/

Harva sai tollal mahti „Wernerisse” põigata 1937. aastal verinoore erudiidina võrdleva usundiloo professoriks valitud Uku Masing – vanadest aegadest mõlgutajatele ta igatahes ei meenu.
Teosest
lk 130–131