Lõputu kohvijoomine. Valgeneb tasapisi. STAMMKUNDE...

Valgeneb tasapisi.
STAMMKUNDE (istub üksi nurgalauas kohvitassi juures)
ERIKA (seisab ta kõrval, kandik käes): Teate, see igavesti pikk ja kõhn luuletaja, või mis ta oli, see on nüüd surnud.
STAMMKUNDE: Artur? Ei ole tükil ajal, jah, kuulnud ta häält.
ERIKA: Kutsusid, jah, Arturiks. Kõva häälega oli. Saab nüüd natuke rahu kah. Parem rahvas kartis teda päris kohe... rääkis igasugu juttusid... mina ei saand aru, kunas ta nalja tegi, või kunas tõsiselt rääkis. Võib-olla ei mõistnudki tõsiselt rääkida.
STAMMKUNDE: Võib-olla ei mõistnud muidu kui ainult tõsiselt rääkida.
ERIKA: Võib-olla kah, kes teab. Natuke kahju ka on.
STAMMKUNDE: Natuke ikka.
Paus.
ERIKA: Kas ma toon uue kohvi?
STAMMKUNDE (vaatab klaasi): Siin on veel veidi, aga võid tuua küll, tagavaraks... Päris vaikne on siin täna.
ERIKA: Vaikne, jah... sosistavad.
STAMMKUNDE: Aeg-ajalt ikka sosistatakse, siis jälle karjutakse ülearu kõvasti. (Rüüpab klaasi tühjaks, lükkab eemale.)
ERIKA (võtab klaasi, paneb kandikule): Muud ka toon või?
STAMMKUNDE: Ära too muud midagi.
Teosest