Nüüd siis saan pöörduda tagasi õhtukeskkooli õhtusse, millal sain endale ootamatult naissoost pinginaabri. Esimest korda elus. Ma ei arvanud, et see midagi olulist võiks tähendada, lihtsalt tüdruku hetkekapriis ja tõenäoliselt on ta juba järgmise vahetunni ajal jälle minu kõrvalt läinud. Mida aga ei juhtunud. Jagasime koolipinki terve selle õhtu, muutusime ka jutukamateks ning päeva lõpul küsisin, kus ta elab ja sain teada, et Supilinnas (millisel kandil juba siis oli kaunis halb maine). Pakkusin ennast teda saatma.
/---/
Muide, hiljem olen ma Supilinnas ise aastaid elanud ja pole selle linnaosa tänavatel kunagi öösel ega päeval kogenud mitte midagi ohustavat. Ma saan täiesti aru neist romantikuist, kes on hakanud Supilinna lausa imetlema.
Asukoht teoses
lk 56–57
