Tartu eleegia I. Katkend luuletusest

Öö ja tumm, peatunud jõgi,
Millest vallandub pimedas
Sinikael-partide karjeid,
Kajades paplites.

Linn, kaks küngast,
Kahel pool jõge kerkimas,
Juudi surnuaed ühel,
Teisel Toomkiriku

Varemed. Pärit. Ajast.
Kõik on siin pärit. Kõik on ununud.
Kõik on siit pärit, kogu see pime ja tühi
Maa, mis peatub su kallastel,

Linn, mida pole, Tartu,
Viirastus, kust me kõik tuleme,
Kogu see kõhnuke rivi:
Alates Sinust, Kristjan Jaak,

Mu kauge kurb vend, üksi
Kui minagi, algselt ja lõplikult,
Armastanud nii väga
Neid ilusaid noori mehi,

Neid paari maavillast saksa
(Kuigi saksa, ikka maavillast)
Korporanti, lõbusat õllepoissi,
Sina, kurbusejoodik, su peaaju,

Mis oli täis kõiki keeli (heebrea,
Kreeka, saksa, läti, rootsi, ladina,
Vene…) on ammugi ussidest söödud,
Mädand ja läbi. Su kolba tühjusest

Kasvas mu keel. Eesti.
Kasvasid need mõned väikesed
Luuletajad, kes jäävad
Me vahele /---/

Sügis. Alati sügis su mälus,
Mu mälus, sest minagi
Algasin siit. Ja minugi neelab
Su varane suitsune videvik.