Juhtum teatris. Jorjenid õitsesid meeletult...

Jorjenid õitsesid meeletult, eriti tumelillad oma peaaegu inimesekõrguste varte otsas – mu lemmiklilled, sest ma ei tea midagi ilusamat kui nende sügav, pingeline värv keset juba koltunud loodust. Mäelt alla linna vaadates oli silmapiir puhas, majade kontuurid selged ja pinnad särasid. Niisugune on meie linn ainult oktoobris.

Seisin fuajees suure klaasakna all ja vaatasin linna. Rahvas jalutas mu selja taga ja jutles tasakesi. Meie linn on tegelikult väga väike ja teater asub künkal – siit on näha ka kauged põllud ja metsad. Üle selle selge ja armsa maa kõrgus meie teater ning kohe pidi algama etendus. /---/

Istusin looži ja vaatasin alla. Saal hakkas pikkamööda pimenema. Meeste mustad ülikonnad kustusid kohe, hetkeks püsisid helesinised kleidid, siis kadus kõik muu hämarusse, ainult punased ja kollased värvid lõid veel nagu korraks õitsele, ja siis kadus kõik. Samal ajal avas eesriie üha paisuva muusika saatel meile lava üleni tulevärvi kumas, silmipimestavalt kauni ja õudust tekitava.
Teosest