Oli 2007. aasta suvi, kui me esimest korda Eha tänavale sattusime. Ma ei mäleta täpselt, kust me tulime või kuhu me teel olime, aga mingil põhjusel jõudsime Tartusse ning padu-tallinlastena ei olnud meil Tartus ei sõpru ega tuttvaidki, kuid kellegi venna kaudu saime Eha tänaval elavate tudengipoiste kontakti ning üsna pea olime end juba nende juurde sisse seadnud. Ma ei ütleks, et meid oleks väga soojalt vastu võetud, aga ka külmalt mitte – pigem ükskõikselt. Eha tänava poisid olid lihtsalt nii tuusad, et nad ei pööranud meile erilist tähelepanu.
Eha täna poisid on laiemale avalikkusele teada DJ-rühmitusena, kelle eestvedamisel alustas Genialistide klubis Tartu pidudesari Vastik Disko. /---/
Rohkem kui poistest endist, olime me vaimustuses suvisest Karlovast ja nende kõrgete lagedega kodust, mida täitsid filmide plakatid ja vinüülplaadid.
/---/
Ma valetan, kui ütleksin, et seal kunagi telekat ei olnud – mõnda aega meil isegi oli televiisor, millel oli antenni asemel õigele lainele väänatud kahvel, kuid mingil hetkel pidi ta minema, sest meie kollektiivne ideoloogia jõudis järelduseni, et telekanalid reostavad meie mälu. Nii me tast ilma pikema jututa loobusime.
Kuid ei saa öelda, et meie elus sellevõrra vähem seebiooperit oleks olnud – meie elu tegid märkimisväärselt kirevamaks näiteks Kitzbergi tänava ossid. Ma ei suutnud neid küll üksteisest eristada, sest ma ei süvenenud kunagi neisse kui iseseisvatesse indiviididesse, kuid kokkupuuted nendega olid antropoloogiliselt põnevad, ent samas ka ohtlikud. Primaatidega suhtlemisel oli vaja erakordset vilumust ning ettevaatlikkust – tavaliselt kogunesid nad Õpetajate seminari juures puudevilus ning üldjoontes olid nad rahulikud ja rõõmsameelsed, kuid siiski olid mõningad indikaatorid, mis neid raevukaks võis teha. Kindlasti ei tasunud eriti nalja heita, sest nalja nad väga ei mõistnud.
Asukoht teoses
lk 39–43
