Ära jäta mind rahule. Indrek Hirv tuli...

Indrek Hirv tuli vastu, läks oma ateljeesse, mina läksin tööle. Lai naeratus juba kaugelt näol nagu ikka, kui kokku saime.

Viipasin. Hirv oli kunagi elanud ses korteris, kus mina nüüd. Ta visati sealt välja, kui ta polnud pikalt üüri maksnud.
„Mis üüriarved?” oli Hirv öelnud. „Ma tõmbasin need ribadeks ja viskasin minema. Mina kirjutan luuletusi. Mina ei tegele arvete maksmisega.”
Selle üle jageldi pikalt. Mõtlesin, et küllap tal lihtsalt polnud raha ja ta oli võtnud praaliva tooni, kuna oli tagasihoidlik ja põdes neid maksmata arveid. Tembutas niisama. Aga nüüd oli ta jälle samas majas korrus allpool – käis siit oma pojal muusikakoolis vastas, et raskest vasest metsasarve tassida.
„Meil on üks saatus,” ütles Hirv, kui esimest korda koos maja poole trehvasime minema. Ma ei saand pihta.
„Mul oli ka lahutus.”
See üllatas mind. Mina mõtlesin, et Hirvel on kogu aeg naised vaheldunud. Tema tütar Tui küll ütles, et kui ta isa tänaval näeb, tuleb too jälle uue naisega vastu ja manitseb Tuid, et ta iga luuletust, mis ta kirjutab, ei avaldaks, vaid ikka ootaks ja valiks.

Teosest