Kalev Bachmann: Meie elasime sel ajal Tartus. Nad ei olnud veel Ketliniga abielus ja põhiliselt hakkasid nad käima Tartus: nädalavahetustel ja jõulude ajal ja... Danil oli noorpõlvemälestus Tartust, et nagu „Jõgeva moodi“ koht, ta ei olnud kesklinnas vist käinudki. Aga talle hakkas Tartu järjest rohkem meeldima. Ja ega tal Tallinnas ju suurt suguvõsa ei olnud, emaga kahekesi. Meil siin tulid alati kõik kokku, tütred ja vennad ja vennanaised, paarkümmend inimest vähemalt, vanad ja noored. Ühised perekondlikud koosolemised meeldisid Danile väga. Ta tundis, et tal on nagu täiesti uus perekond.
Üks esimesi mälestusi: olid jõulud, läksime küünlaid viima surnuaiale sugulastele – järsku oli Dan kadunud. Ta oli hakanud seal haudasid vaatama ja eksis ära. Paari tunni pärast tuli taksoga koju. Spontaanne tüüp.
Asukoht teoses
